Wydgee station II

Kuna Rockmelonid ei olnud veel valminud, lükkus meie töö algus ligi poolteist nädalat edasi. Farmer leidis meile (poistele) aga muid töid teha. Mait lõikas võsalõikuriga maltsa. Kadi pesi pesu ja luges raamatut ja käis perenaise ja teiste tüdrukutega (kaks saksa tüdrukut ja üks prantsuse) nn. linnas-Mt Magnet. See on kõige lähim asutus, kus on pood, kauguseks 90 km. Pereema pani nad raamatukogu juures maha, sest seal oli interneti kasutamise võimalus. "Linna" peal uitamiseks oli neil aega 2 tundi. Saksa tüdrukud läksid kohe internetti ning Kadi ja prantsuse tüdruk Juli, otsima taskulampi ja kärbse võrku :). Mt Magnet koosneb siis ühest suurest teest- kummasgi suunas kaks sõidurada-ning majadest, mis ääristavad seda teed. Kool ja arstikeskus asuvad main street'ist natuke kõrval. Mis seal siis on: postimaja, meelelahutuse eest hoolitses kino. Kahjuks ei oska öelda, mis filmid näitamisel olid. Samuti oli bensiinijaam, väike hostel basseiniga, mis väga luks ja pood. Tüdrukutel vajalikud asjad ostetud, läksid raamatukokku aega parajaks tegema. Raamatukogus oli siis 1 arvuti, millega sai raha eest netti kasutada- 15 min maksis 2 taala! Seejärel poe juurde Kate ootama, kelle tulekuni oli aega üle poole tunni. Poe ees istudes said nad suhelda kohalikega ning nägid ka aborigeenid ära :). Täiskasvanud olid nagu neegrid ikka aga lodevamad ja lapsed sarnasesid natuke väikeste pärdikutega. Üldiselt kohalikud elanikud väga sõbralikud :D
Esimesel nädalavahetusel sõitsid farmer (Bill) ja tema naine (Kate) Perth'i sünnipäevale, meid jäeti täitsa omapead. Saime ka tuttavaks Billi sõpradega kes käivad temajuures jahti pidamas. Vanad on ikka korralikud maakad. Üks neist on John Smith ja teine Bradley. John Smithil on nina sama suur nagu Boriss Jeltsinil. Kuna pererahvast kodus ei olnud pidid John ja Bradley meile õhtusöögi tegema. Nad grillisid meile kotlette, vorstikesi ja kartulikotlette :D Söök oli väga hea, kotletid olid väga head, kuid natukene kuivad. Tehtud lihast kuhu oli lisatud porgandeid, sibulat, küüslauku. Kui kõik olid söönud, avaldas John meile saladuse et kotletid olid tehtud känguru lihast :P Känguru lihas on väga vähe rasva, sellepärast olid kotletid ka pisut kuivad. Kellelgi pärast paha ei olnud ja põhja hoidis ka ilusasti all, seega ei olnud känguru lihal viga. Õhtul kutsuti poisse dingo jahile, kuid kui mineku aeg käes oli tuli välja et me ei mahu autopeale. Oleks olnud liiga ohtlik Jut 'i (siin öeldakse 4x4 kastika dsiibi kohta nii) kastis töllerdada ja pidevalt püssitroru eest varjuda. Kõik poisid olid löödud :P
Kuna jahiga läks nagu läks otsustasid John ja Bradley meid järgmisel päeval ikkagi Jut 'ga sõtma viia. Seekord viis teekond meid Bush 'i. Vanad pidid kuskil võsas ühe vee tuuleveski korda tegema, et loomad saaksid vett juua. Mõeldud tehtud! Kõik määrisid end 30+ faktorilise kreemiga kokku, vesi kaasa ja Jut 'i lahtisese kasti, kus sai vaid toruraamist kinni hoida. Võsavahel läks päris ägedaks kimamiseks, nägime kängurusid, emusid ja suurt sisalikku (samasugust nagu piltidel). Meile näidati looduslikku allikat keset kõrbe, kus ümber oli päris roheline. Pidi olema Dingode joomiskoht. Lõpuks jõudsime ka remonti vajava veskini. Sõit võttis aega 45 minutit ja me olime umbes 25 km ööbimiskohast eemal. Meie vahtisime niisama ringi, mehed tegid tööd. Kitsed ja linnud olid kõik nii janused, et kui vesi maha jooksis olid nad kohe kohal et juua. Juua aga ei julgenud keegi, sest inimesed olid ligi. Pikapeale hakkas päike kõrvetama ja onksid olid meiepärast juba natukene mures. Igavuse peletamiseks otsiti autost püss välja ja hakkasime märki tulistama.Siin käivad asjad niiviisi! Meil oli igastahes põnev. Tagasi jõudes saime teada et temperatur on tõusnud suisa +37 kraadini. Õues oli nii palav, et isegi autoga sõites (kohati oli kiirus võsavahel 80 km/h) õhk ei jahutanud. Õhk oli nii kuiv ja kuum nagu ahjus. Siin ei tule kraanist ka külma vett, sest päike on kõik nii kuumaks kütnud, siis tegime endale jalabasseini ja jõime külma õlut. Väga mõnus oli!