Lõpetasime töötamise veebruari kuu viimasel nädalal. Mõned päevad magasime niisama oma toas, sest väljas oli palav, niiske ja vihma sadas kogu aeg. Muidugi käisime ka õues jalutamas, kui väga igav hakkas. Käisime Wallaman Falls-i all, mis oli korralik tunni ajane matk. Väga lähedale sinna ei saanud, aga kogu see vee möll oli väga võimas. Vee kukkumine tekitas pideva uduvihma nii, et me mõlemad Kadiga olime läbimärjad ja fotoaparaadiga pilti ka ei saanud teha. Käisime samuti ümbruskonna randadega tutvumas. Inghami ümbruskonna rannad ei ole väga ilusad, vesi on imelikult pruunikas ja veest võib iga kell leida millimallikaid ja ka krokodille.
Kolm päeva ennem veebruari lõppu sõitsime Cairnsi. Ainult Austraalia ida rannikul olev Suur Vallrahu (Great Barrier Reef) oli vaja ära näha. Õnneks oli sõit suhteliselt lühikene, vaid 250 km. Cairnsi jõudes broneerisime endale laevareisi Vallrahule, kus mina otsustasin sukeldumist proovida, Kadi piirdus snorgeldamisega. Õhtul kohtasime linnas oma tööandjaid ja nagu Austraalias tavaks "we catched up with couple of beers". Cairns on mõnus ja väike turistilinnake. Vahest jääb mulje, et turiste on linnas rohkem kui kohalikke. Saksa ja rootsi keelt kuulsime pea kõikjal. Cairns 's puudub ookeani rand, mille asemel on tehislaguun, kus turistid saavad lõbusalt basseini vees sulistada.
Meie päev korallrahul oli väga põnev. Hommik algas väga vara, pardale minek algas juba kell 8. Täita tuli mitmeid pabereid, kus pidime oma allkirjadega kogu vastutuse enda peale võtma. Hiljem saime kosutada end kohvi ja muffinitega. Samal ajal kui laev sihtkohta sõitis instrueeriti mind, mida sukeldudes teha ei tohi. Siis oligi juba aeg "ujumis kostüümid" selga tõmmata. Kuna vesi oli 29 kraadi siis piisas stingersuit -st, mis on nagu ülekeha kattev ujumispüks. Balloon pandi selga ja algas kuiv trenn. Alguses tundus asi väga lihtne kõik tundus nagu käkitegu. Järgmiseks suunati kõik esmakordsed sukeldujad vette. Vees oli asi hoopis teistsugune, nüüd tundus et huulikust ei tule enam piisavalt õhku ja kõik tundus väga imelik. Eks adrenaliin ja erutus panid rohkem õhku ahmima. Edasi lasi instruktor kõik esmased vee alla. Minu üllatuseks oli siis palju kergem hingata. Toimusid mitmed katsed: huuliku ära võtmine ja tagasi panemine, ilma et vett alla neelaks, vesi lasti maski ,mille pidi sealt välja puhuma. Kõik ülesanded täidetud hakkasime laskuma sügavamale. Sukeldudes mõjutab vee mass inimese keha sügavamale minnes aina suureneva survega. Esimese asjana mõjutab liigne surve kõrvu, seega tuleb neid laskudes pidevalt tasakaalustada. Kõrvu tasakaalustatakse nina kinni hoides ja samal ajal üritades nina kaudu õku välja puhuda. Minul aga tekkis probleem parema kõrvaga, mis ei tasakaalustunud väga lihtsasti. Üks hetk käisime vee pinnal ja pärast seda sain mõlemad kõrvad ilusasti paika. Sukeldudes nägin kahte suurt kilpkonna kes koralle närisid, palju värvilisi kalu, imeliste kujude ja värvidega koralle. Sukeldumine kestis kokku umbes 30 minutit ja elamus oli väga äge. Ülejäänud aja snorgeldasime mööda koralle ja uurisime mereelu. Lisaks paljudele kaladele nägime Reef Shark -i (korallrahu hai), mis oli umbes meetri kuni pooleteise metri pikkune sõbralik haikala. Kadi loomulikult kangestus koheselt ja üritas minu seljataha ujuda! Haikala oli aga meie suhtes ükskõikne ja ujus omas tempos minema. Õhtuks olime päris väsinud nagu oleks mingit rasket tööd teinud. Uskumatu kuidas saab vees lebades end ära väsitada.
Järgmisel päeval sõitsime mööda ranna äärt Cairnsist põhja poole. Nägime väga ilusaid randu mida kaunistasid palmipuud. Külastasme väga huvitavat krokodillide tehis elupaika, kus neid inimestele väga hästi esitletakse. Kohapeal selgitatati kus nad elavad ja kuidas käituvad. Magevee krokodillid kardavad inimest, hammustavad kui nad ennd ohustatuna tunnevad. Lõpetasime oma huvitava päeva Barron Falls -i uudistades.
Õhtul tuli ka Ege Cairnsi ning me tegime õhtul pubide ja klubide tuuri. Päev oli pühapäev ja kogu pidu oli täies hoos, uskumatu linn.
1. märtsil viisime Ege tagasi Townsvillesse ja järgmisel päeval alustasime sõitu Austraalia keskmesse.
Kolm päeva ennem veebruari lõppu sõitsime Cairnsi. Ainult Austraalia ida rannikul olev Suur Vallrahu (Great Barrier Reef) oli vaja ära näha. Õnneks oli sõit suhteliselt lühikene, vaid 250 km. Cairnsi jõudes broneerisime endale laevareisi Vallrahule, kus mina otsustasin sukeldumist proovida, Kadi piirdus snorgeldamisega. Õhtul kohtasime linnas oma tööandjaid ja nagu Austraalias tavaks "we catched up with couple of beers". Cairns on mõnus ja väike turistilinnake. Vahest jääb mulje, et turiste on linnas rohkem kui kohalikke. Saksa ja rootsi keelt kuulsime pea kõikjal. Cairns 's puudub ookeani rand, mille asemel on tehislaguun, kus turistid saavad lõbusalt basseini vees sulistada.
Meie päev korallrahul oli väga põnev. Hommik algas väga vara, pardale minek algas juba kell 8. Täita tuli mitmeid pabereid, kus pidime oma allkirjadega kogu vastutuse enda peale võtma. Hiljem saime kosutada end kohvi ja muffinitega. Samal ajal kui laev sihtkohta sõitis instrueeriti mind, mida sukeldudes teha ei tohi. Siis oligi juba aeg "ujumis kostüümid" selga tõmmata. Kuna vesi oli 29 kraadi siis piisas stingersuit -st, mis on nagu ülekeha kattev ujumispüks. Balloon pandi selga ja algas kuiv trenn. Alguses tundus asi väga lihtne kõik tundus nagu käkitegu. Järgmiseks suunati kõik esmakordsed sukeldujad vette. Vees oli asi hoopis teistsugune, nüüd tundus et huulikust ei tule enam piisavalt õhku ja kõik tundus väga imelik. Eks adrenaliin ja erutus panid rohkem õhku ahmima. Edasi lasi instruktor kõik esmased vee alla. Minu üllatuseks oli siis palju kergem hingata. Toimusid mitmed katsed: huuliku ära võtmine ja tagasi panemine, ilma et vett alla neelaks, vesi lasti maski ,mille pidi sealt välja puhuma. Kõik ülesanded täidetud hakkasime laskuma sügavamale. Sukeldudes mõjutab vee mass inimese keha sügavamale minnes aina suureneva survega. Esimese asjana mõjutab liigne surve kõrvu, seega tuleb neid laskudes pidevalt tasakaalustada. Kõrvu tasakaalustatakse nina kinni hoides ja samal ajal üritades nina kaudu õku välja puhuda. Minul aga tekkis probleem parema kõrvaga, mis ei tasakaalustunud väga lihtsasti. Üks hetk käisime vee pinnal ja pärast seda sain mõlemad kõrvad ilusasti paika. Sukeldudes nägin kahte suurt kilpkonna kes koralle närisid, palju värvilisi kalu, imeliste kujude ja värvidega koralle. Sukeldumine kestis kokku umbes 30 minutit ja elamus oli väga äge. Ülejäänud aja snorgeldasime mööda koralle ja uurisime mereelu. Lisaks paljudele kaladele nägime Reef Shark -i (korallrahu hai), mis oli umbes meetri kuni pooleteise metri pikkune sõbralik haikala. Kadi loomulikult kangestus koheselt ja üritas minu seljataha ujuda! Haikala oli aga meie suhtes ükskõikne ja ujus omas tempos minema. Õhtuks olime päris väsinud nagu oleks mingit rasket tööd teinud. Uskumatu kuidas saab vees lebades end ära väsitada.
Järgmisel päeval sõitsime mööda ranna äärt Cairnsist põhja poole. Nägime väga ilusaid randu mida kaunistasid palmipuud. Külastasme väga huvitavat krokodillide tehis elupaika, kus neid inimestele väga hästi esitletakse. Kohapeal selgitatati kus nad elavad ja kuidas käituvad. Magevee krokodillid kardavad inimest, hammustavad kui nad ennd ohustatuna tunnevad. Lõpetasime oma huvitava päeva Barron Falls -i uudistades.
Õhtul tuli ka Ege Cairnsi ning me tegime õhtul pubide ja klubide tuuri. Päev oli pühapäev ja kogu pidu oli täies hoos, uskumatu linn.
1. märtsil viisime Ege tagasi Townsvillesse ja järgmisel päeval alustasime sõitu Austraalia keskmesse.
No comments:
Post a Comment