Balile lendamine ei olnudki eriline katsumus, kui välja arvata 11 tunni pikkune järjestikune lendamine, mis on väga tüütav. Pika lennu kosutuseks lasime Kuala Lumpuri lennujaamas, teiste eeskujul pikkade pinkide peal silma looja. Ärgates avastasime et oleme ümbritsetud asiaatidega, kes end mugavasti minu jalgade juurde koondasid.
Balile maandusime peaagu kell üks päeval. Mina olin esialgu pettunud, kuna meid ei oodanudki ees paradiis, vaid väga soe ja niiske õhk. Eelnevalt uurides teadsin, et Balile pääseb ilma viisata, siis "ilma viisata" tähendab, et selle peab kohapealt ostma. Raha küsiti ka alustuseks meeletustes kogustes RP 520000, ulme! Edasi läks kõik nagu lepase reega üks onu tagus igale poole templeid ja elu tundus lill. Lasime käsipagasi kontrolllindilt läbi mille kohale oli kirjutatud "Drug trafficking = Death penalty". Edasi pagasi järele, kuna meil läks tempeldamise ja raha maksmisega liiga palju aega oli meie kohver juba lindilt maha tõstetud. Mina hakkasin kohe võbisema, et raudselt saadetakse narko kontrolli. Kui kohvri poole liikusin tuli meile ligi kohe mingi härra valge särgiga ja numbriga rinnas. Ma näitasin siis meie kohvrit: "this is mine", millepeale too kohe kohvri haaras, pagasi numbri kontrollis ja endale järgneda käskis. Kõndisime siis natukene kuni mees kinni pidas ja ütles: "Tip, please!". Me vaatasime Kadiga teineteist ja ei saanud nagu aru! Kas me peame altkäe maksu nüüd andma või mis? Mees küsis sellepeale uuesti sama küsimuse, no kui tip siis tip, Kadi haaras rahakoti, et sealt mõni raha otsida. Mees aga nägi endale meeldivat värvi raha ja osutas sellele "sinine", okei sinine siis sinine, peaasi et see asi hästi lõpeks. Raha kätte saanud oli mees väga õnnelik viis meie kohvri õue ja näitas takso peatusele: "siit saate takso!". Nüüd alles jõudis mulle kohale, mis toimub. Mingi suva vänt vedas meil kohvri lennujaamast õue ja tahtis selle eest saada RP 50000 (55 eek). Ma olin nii vihane, et mõtlesin järgmise lennuga minema sõita. Olnud tõrjunud paari samasuguse mehe katse meid "teenindada", võtsime end kokku ja rahunesime maha. Mõtlesime, mis meil kõigepealt vaja on: hotell. Nagu ime väel olid lennujaamas olemas hotellide broneerimise putkad. Kõik putkad olid üle rahvastatud, välja arvatud üks, millesse koheselt suundusime. Hetkega sain aru miks antud putka tühi on. Poiss hakkas meie küsimuse peale koledal kombel oma paberites sahmima ja ringi jooksma. Selge, lahkusime koheselt. Võtsime end siis kõige pikemasse hotelli broneerimise järjekorda ja ootasime. Nagu tavaliselt viskas minul ära, kui raske see ikka olla saab. Haarasime kohvri ja hakkasime suurest rahvasummast läbi murdma, et suunduda linna poole. Esialgu ei olnud päris selge, kuidas me seda teeme, kuniks meile astus ligi transporti pakkuv mees. Küsisin kohe palju linna sõit maksab? Mees naeratas :"US$15". Kauplesime natukene ja vola hind langes poolele. Mul oli juba võidurõõmus naeratus näol, nii lihtsalt see käibki! Sõitsime autojuhiga igasugustes kohtades ja väga imelikel tänavatel. Tänavad on kitsad ja rahvast pungil täis. Kitsastele tänavatele mahuvad autod vaevu vastassuundades liiklema. Autode vahel nõeluvad motorollerid, mõnikord istmel 4 reisijat. Sealsamas kõnnivad ka inimesed, astudes vahepeal sõiduteele, kes ime kombel ei jää auto ega ka motorolleri alla. Üks sõna suudab seda kõike seletada - kaos. Meie aga pidasime jahti hotellidele. Igas hotellis, kus käisime, vastati samaga:"Fully booked". Autojuht oli ka nagu mingi möku, sõidutades meid vaid viite hotelli kahe tunni jooksul. Mees ise oli ka väga nukker, et näe jah meil on siin Ramadan, väga palju inimesi tuleb selleks ajaks Balile ja hotellid on täis. Ise pakkus meile koguaeg, et sõidame Candikuning 'sse seal on raudselt öömaja. Vaatasin tänavatel olevat rahvamassi ja meie liikumise kiiruseid otsustasime siis, et sõidame. Küsisin palju see meil siis maksma läheb? Mees arvas US$35. Sain aru, et mees teenib raha ja kell oli ka juba lähenemas neljale pärastlõunal. Kujutasin ette, kuidas me autojuhi teatud kohta saadame ja oma ratsatega kohvriga mopeedide vahel seikleksime. Mida me ei teinud ja truult oma teejuhti usaldasime.
Sõit pealinnast 75 km põhjapoole kulges väga huvitavalt. Esiteks, ei saanud mina aru millal üks linn lõppes ja järgmine algas, sest majad olid igal pool. Müügiputkad, kus müüdi igasuguseid asju, alustades puuviljadest ja lõpetades supiga. Maanteeks seda kitsast asfaldi riba küll nimetada ei saa. Vaevu mahub sinna kaks sõiduautot kõrvuti. Seal vahel motorollerid, mis kihutavad nagu segased. Möödutakse nii paremalt kui ka vasakult, seal kus väikegi pragu avaneb antakse minna. Küsisin siis autojuhi käest, palju siin inimesi liikluses surma saab? Mees naeratas pelglikult, kuna ta ei saanud midagi aru, mis ma küsisin. Seletasin siis pikemalt ja kätega zestikuleerides. Mees vastas, et kiirused on ju väikesed, ei juhtu siin midagi. Rahunesin siis hetkeks maha, kuni nägin kurvis meie reas vastu kihutavat veokit, kes mopeedidest möödus, kes omakorda sõiduautodest möödusid. Hoidsin siis istmest kõvasti kinni, kuna turvavöösid meil ei olnud. Autojuht törtsutas ainult rõõmsalt signaali ja kõik mahtusid teele ära. Signaali lastakse siin selleks, et endast märku anda, mitte et "k***t sa siin sõidad minu reas!"
Lõpuks jõudsime sihtkohta, kuid vahepeal oli hakanud vihma sadama ja Candikuning asub mägedes u. 2000m. merepinnast. Tundus nagu oleksime pilve sees, nähtavus maksimaalselt 200 meetrit. Käisime läbi mõned hotellid mis olid samuti täitunud. Lõpuks leidsime endile Bungalow, kus kõik oli enam vähem, välja arvata puuduv soe vesi. Kadi krimpsutas nina, kuid kell oli juba 6 õhtul ja me ei riskinud edasi seigelda. Võtsime mõlemad kosutava külma dušši ja heitsime magama.
Vihma sadas terve öö ja järgmine päev. Meie käisime aga teisel päeval vapralt kultuuriga tutvumas ja kohalikul turul, internetti otsimas. Internetti sellepärast, et nüüd oli meil vaja hakata hotelli reserveerima. Internetti me ei leidnud, kuid tegime kohaliku mobiili numbri, millega saab internetti. Kui keegi soovib meiega suhelda siis number on +6285857481020 Turult saab veel igasuguseid huvitavaid asju osta. Näiteks saab sealt täitsa vabalt osta stopperiga Rolex 'i käekella, millele stopperi seierid on peale maalitud. Rääkimata kleitidest, sandaalidest, fotoalbumitest ja muudest firmariietest.
Praeguseks oleme kaubelnud endale sooja veega bungalow ja homme läheme loodusesse kohvi ja vürtsiistandusi vaatama.
Eks vaatame, kuhu me edasi jõuame ja mida shokeerivat näeme
Balile maandusime peaagu kell üks päeval. Mina olin esialgu pettunud, kuna meid ei oodanudki ees paradiis, vaid väga soe ja niiske õhk. Eelnevalt uurides teadsin, et Balile pääseb ilma viisata, siis "ilma viisata" tähendab, et selle peab kohapealt ostma. Raha küsiti ka alustuseks meeletustes kogustes RP 520000, ulme! Edasi läks kõik nagu lepase reega üks onu tagus igale poole templeid ja elu tundus lill. Lasime käsipagasi kontrolllindilt läbi mille kohale oli kirjutatud "Drug trafficking = Death penalty". Edasi pagasi järele, kuna meil läks tempeldamise ja raha maksmisega liiga palju aega oli meie kohver juba lindilt maha tõstetud. Mina hakkasin kohe võbisema, et raudselt saadetakse narko kontrolli. Kui kohvri poole liikusin tuli meile ligi kohe mingi härra valge särgiga ja numbriga rinnas. Ma näitasin siis meie kohvrit: "this is mine", millepeale too kohe kohvri haaras, pagasi numbri kontrollis ja endale järgneda käskis. Kõndisime siis natukene kuni mees kinni pidas ja ütles: "Tip, please!". Me vaatasime Kadiga teineteist ja ei saanud nagu aru! Kas me peame altkäe maksu nüüd andma või mis? Mees küsis sellepeale uuesti sama küsimuse, no kui tip siis tip, Kadi haaras rahakoti, et sealt mõni raha otsida. Mees aga nägi endale meeldivat värvi raha ja osutas sellele "sinine", okei sinine siis sinine, peaasi et see asi hästi lõpeks. Raha kätte saanud oli mees väga õnnelik viis meie kohvri õue ja näitas takso peatusele: "siit saate takso!". Nüüd alles jõudis mulle kohale, mis toimub. Mingi suva vänt vedas meil kohvri lennujaamast õue ja tahtis selle eest saada RP 50000 (55 eek). Ma olin nii vihane, et mõtlesin järgmise lennuga minema sõita. Olnud tõrjunud paari samasuguse mehe katse meid "teenindada", võtsime end kokku ja rahunesime maha. Mõtlesime, mis meil kõigepealt vaja on: hotell. Nagu ime väel olid lennujaamas olemas hotellide broneerimise putkad. Kõik putkad olid üle rahvastatud, välja arvatud üks, millesse koheselt suundusime. Hetkega sain aru miks antud putka tühi on. Poiss hakkas meie küsimuse peale koledal kombel oma paberites sahmima ja ringi jooksma. Selge, lahkusime koheselt. Võtsime end siis kõige pikemasse hotelli broneerimise järjekorda ja ootasime. Nagu tavaliselt viskas minul ära, kui raske see ikka olla saab. Haarasime kohvri ja hakkasime suurest rahvasummast läbi murdma, et suunduda linna poole. Esialgu ei olnud päris selge, kuidas me seda teeme, kuniks meile astus ligi transporti pakkuv mees. Küsisin kohe palju linna sõit maksab? Mees naeratas :"US$15". Kauplesime natukene ja vola hind langes poolele. Mul oli juba võidurõõmus naeratus näol, nii lihtsalt see käibki! Sõitsime autojuhiga igasugustes kohtades ja väga imelikel tänavatel. Tänavad on kitsad ja rahvast pungil täis. Kitsastele tänavatele mahuvad autod vaevu vastassuundades liiklema. Autode vahel nõeluvad motorollerid, mõnikord istmel 4 reisijat. Sealsamas kõnnivad ka inimesed, astudes vahepeal sõiduteele, kes ime kombel ei jää auto ega ka motorolleri alla. Üks sõna suudab seda kõike seletada - kaos. Meie aga pidasime jahti hotellidele. Igas hotellis, kus käisime, vastati samaga:"Fully booked". Autojuht oli ka nagu mingi möku, sõidutades meid vaid viite hotelli kahe tunni jooksul. Mees ise oli ka väga nukker, et näe jah meil on siin Ramadan, väga palju inimesi tuleb selleks ajaks Balile ja hotellid on täis. Ise pakkus meile koguaeg, et sõidame Candikuning 'sse seal on raudselt öömaja. Vaatasin tänavatel olevat rahvamassi ja meie liikumise kiiruseid otsustasime siis, et sõidame. Küsisin palju see meil siis maksma läheb? Mees arvas US$35. Sain aru, et mees teenib raha ja kell oli ka juba lähenemas neljale pärastlõunal. Kujutasin ette, kuidas me autojuhi teatud kohta saadame ja oma ratsatega kohvriga mopeedide vahel seikleksime. Mida me ei teinud ja truult oma teejuhti usaldasime.
Sõit pealinnast 75 km põhjapoole kulges väga huvitavalt. Esiteks, ei saanud mina aru millal üks linn lõppes ja järgmine algas, sest majad olid igal pool. Müügiputkad, kus müüdi igasuguseid asju, alustades puuviljadest ja lõpetades supiga. Maanteeks seda kitsast asfaldi riba küll nimetada ei saa. Vaevu mahub sinna kaks sõiduautot kõrvuti. Seal vahel motorollerid, mis kihutavad nagu segased. Möödutakse nii paremalt kui ka vasakult, seal kus väikegi pragu avaneb antakse minna. Küsisin siis autojuhi käest, palju siin inimesi liikluses surma saab? Mees naeratas pelglikult, kuna ta ei saanud midagi aru, mis ma küsisin. Seletasin siis pikemalt ja kätega zestikuleerides. Mees vastas, et kiirused on ju väikesed, ei juhtu siin midagi. Rahunesin siis hetkeks maha, kuni nägin kurvis meie reas vastu kihutavat veokit, kes mopeedidest möödus, kes omakorda sõiduautodest möödusid. Hoidsin siis istmest kõvasti kinni, kuna turvavöösid meil ei olnud. Autojuht törtsutas ainult rõõmsalt signaali ja kõik mahtusid teele ära. Signaali lastakse siin selleks, et endast märku anda, mitte et "k***t sa siin sõidad minu reas!"
Lõpuks jõudsime sihtkohta, kuid vahepeal oli hakanud vihma sadama ja Candikuning asub mägedes u. 2000m. merepinnast. Tundus nagu oleksime pilve sees, nähtavus maksimaalselt 200 meetrit. Käisime läbi mõned hotellid mis olid samuti täitunud. Lõpuks leidsime endile Bungalow, kus kõik oli enam vähem, välja arvata puuduv soe vesi. Kadi krimpsutas nina, kuid kell oli juba 6 õhtul ja me ei riskinud edasi seigelda. Võtsime mõlemad kosutava külma dušši ja heitsime magama.
Vihma sadas terve öö ja järgmine päev. Meie käisime aga teisel päeval vapralt kultuuriga tutvumas ja kohalikul turul, internetti otsimas. Internetti sellepärast, et nüüd oli meil vaja hakata hotelli reserveerima. Internetti me ei leidnud, kuid tegime kohaliku mobiili numbri, millega saab internetti. Kui keegi soovib meiega suhelda siis number on +6285857481020 Turult saab veel igasuguseid huvitavaid asju osta. Näiteks saab sealt täitsa vabalt osta stopperiga Rolex 'i käekella, millele stopperi seierid on peale maalitud. Rääkimata kleitidest, sandaalidest, fotoalbumitest ja muudest firmariietest.
Praeguseks oleme kaubelnud endale sooja veega bungalow ja homme läheme loodusesse kohvi ja vürtsiistandusi vaatama.
Eks vaatame, kuhu me edasi jõuame ja mida shokeerivat näeme
No comments:
Post a Comment