Mait: "Suured tänud kõigile sünnipäeva tervituste eest!".
Kes proovisid mulle helistada ja mind kätte ei saanud, põhjuseks, me sõitsime Kadiga mopeediga ringi ja arvatavasti ei pannud telefoni tähelegi.
Alates eelmisest reedest asusime elama linna hotelli. Koha nimeks on Kuta mis on üldiselt turistide rajoon, kus on palju pudi padi poode, restorane ja ööklubisid.
Eelmise nädala lõpus käisime vaatamas kus ja kuidas kasvatatakse kohvi ja erinevaid vürtse (tsilli, kakao, nelk, vanilje). Põhimõtteliselt kasvavad nad kõik lihtsalt metsas puu otsas, kust neid siis valmimisel korjamas käiakse. Nendes metsades oli ka kaks väga ägedat koske, millede nägemiseks pidi päris palju mäest üles ja alla ronima.
Laupäeval käsime mingit jubedat reklaamüritust kuulamas. Sinna sattusime sedasi, et tänaval andis meile üks poiss kaks loosi kupongi. Avasime need sealsamas ja ennäe Kadi võitis kaks T särki ja minu loosis oli 4 erinevat võimalust. A: AU$ 1000, B: üks nädal puhkust 5 tärni hotellis, C: US$ 300 eest allahindlus kuponge, D: videokaamera. Noh auhinnad olid head ja dollarid keerlesid juba silme ees. Alguses sain mina aru et tehakse mingile hotelliketile reklaami. Miks mitte lasta end ringi sõidutada ja ägedaid hotelle vaadata. Lõpuks tuli aga välja et värvati "holiday club member" 'eid. Ühesõnaga raisati meil pool päeva ära, aga meid klientideks ei saadud.
Pärastlõunal jalutasime niisama linnapeal ringi ja tutvusime eluga. Pühapäeval käisime rannas lebamas. Hiljem rentisime rolleri ja sukeldusime pöörasesse Bali liiklusesse, mina lenksus Kadi taga karjumas "ära kihuta". Otsustrasime kohe kimada Ulu-Watu poole ja ägedaid surfi randu uurida. Meie sõit võttis aga niikaua aega, et kohale jõudsime peaaegu päikese loojanguks. Seega ei käinud me üheski rannas, sõitsime lihtsalt mopeediga ringi.
Sõitmine mingisse kindlasse sihtkohta on üpris keeruline, kuna suunaviidad osutavad ainult suurematel teedel suuremate linnade poole. Väiksematel tänavatel ei ole mingeid viitasid ega ka tänava nimesid. Kui kaardilt vaatad, et neljas tänav vasakule, siis raudselt sõidad õigest mööda. Nendest kaks on nii pisikesed, et ei oskagi neid üldse tänavateks pidada. Ringi ekslemiseks läheb päris kaua aega. Enamasti ennem matsu ei jaga kui kellegi käest teed ei küsi.
Esmaspäeval ehk minu sünnipäeval käisime jälle ringi sõitmas ja eluga tutvumas. Kuna tegu oli minu sünnipäevaga siis sain mina valida tegevused. Esimeseks põnevaks tegevuseks oli meil Jetskiga sõit ookeanil. Edasi tutvusime Nusa Dua ilusate randadega. Õhtul käisime massaašis, kus meid muditi Bali stiilis koguni tund aega.
Teisipäeval käisime Ubud -s kultuuriga tutvumas. Käisime erinevates templites ja nägime ka traditsioonilist templi tantsu.
Täna olime kõigest sellest trallist väsinud ja võtsime lõdvalt, ei teinud midagi erilist, käisime ainult pealinnas Denpasar -is.
Üldiselt on siin tänavatel ringi käimine väga raske, sest igal meetril üritab keegi sulle müüa mingit asja mida on sulle juba eelnevad kolm kilomeetrit müüa üritatud. Kogu päev on üks suur kauplemine ja ära ütlemine, õhtuks on tunne nagu iga päev käiks tööl suurel turul. Eriti julmad kohad on vaatamisväärsuste lähedal, kus müüjad on väga agressiivsed. Kuid väga hästi töötab taktika, et asjade eest tuleb pakkuda mingi väga naeruväärne hind, millepeale müüja tavaliselt ära pettub. Niimoodi saab neist väga kiirelt lahti.
Pilte ei saa hetkel üles laadida, kuna minu arvuti otsustab järjekindlalt hotelli tasuta wi-fi võrku mitte ühenduda.
Kes proovisid mulle helistada ja mind kätte ei saanud, põhjuseks, me sõitsime Kadiga mopeediga ringi ja arvatavasti ei pannud telefoni tähelegi.
Alates eelmisest reedest asusime elama linna hotelli. Koha nimeks on Kuta mis on üldiselt turistide rajoon, kus on palju pudi padi poode, restorane ja ööklubisid.
Eelmise nädala lõpus käisime vaatamas kus ja kuidas kasvatatakse kohvi ja erinevaid vürtse (tsilli, kakao, nelk, vanilje). Põhimõtteliselt kasvavad nad kõik lihtsalt metsas puu otsas, kust neid siis valmimisel korjamas käiakse. Nendes metsades oli ka kaks väga ägedat koske, millede nägemiseks pidi päris palju mäest üles ja alla ronima.
Laupäeval käsime mingit jubedat reklaamüritust kuulamas. Sinna sattusime sedasi, et tänaval andis meile üks poiss kaks loosi kupongi. Avasime need sealsamas ja ennäe Kadi võitis kaks T särki ja minu loosis oli 4 erinevat võimalust. A: AU$ 1000, B: üks nädal puhkust 5 tärni hotellis, C: US$ 300 eest allahindlus kuponge, D: videokaamera. Noh auhinnad olid head ja dollarid keerlesid juba silme ees. Alguses sain mina aru et tehakse mingile hotelliketile reklaami. Miks mitte lasta end ringi sõidutada ja ägedaid hotelle vaadata. Lõpuks tuli aga välja et värvati "holiday club member" 'eid. Ühesõnaga raisati meil pool päeva ära, aga meid klientideks ei saadud.
Pärastlõunal jalutasime niisama linnapeal ringi ja tutvusime eluga. Pühapäeval käisime rannas lebamas. Hiljem rentisime rolleri ja sukeldusime pöörasesse Bali liiklusesse, mina lenksus Kadi taga karjumas "ära kihuta". Otsustrasime kohe kimada Ulu-Watu poole ja ägedaid surfi randu uurida. Meie sõit võttis aga niikaua aega, et kohale jõudsime peaaegu päikese loojanguks. Seega ei käinud me üheski rannas, sõitsime lihtsalt mopeediga ringi.
Sõitmine mingisse kindlasse sihtkohta on üpris keeruline, kuna suunaviidad osutavad ainult suurematel teedel suuremate linnade poole. Väiksematel tänavatel ei ole mingeid viitasid ega ka tänava nimesid. Kui kaardilt vaatad, et neljas tänav vasakule, siis raudselt sõidad õigest mööda. Nendest kaks on nii pisikesed, et ei oskagi neid üldse tänavateks pidada. Ringi ekslemiseks läheb päris kaua aega. Enamasti ennem matsu ei jaga kui kellegi käest teed ei küsi.
Esmaspäeval ehk minu sünnipäeval käisime jälle ringi sõitmas ja eluga tutvumas. Kuna tegu oli minu sünnipäevaga siis sain mina valida tegevused. Esimeseks põnevaks tegevuseks oli meil Jetskiga sõit ookeanil. Edasi tutvusime Nusa Dua ilusate randadega. Õhtul käisime massaašis, kus meid muditi Bali stiilis koguni tund aega.
Teisipäeval käisime Ubud -s kultuuriga tutvumas. Käisime erinevates templites ja nägime ka traditsioonilist templi tantsu.
Täna olime kõigest sellest trallist väsinud ja võtsime lõdvalt, ei teinud midagi erilist, käisime ainult pealinnas Denpasar -is.
Üldiselt on siin tänavatel ringi käimine väga raske, sest igal meetril üritab keegi sulle müüa mingit asja mida on sulle juba eelnevad kolm kilomeetrit müüa üritatud. Kogu päev on üks suur kauplemine ja ära ütlemine, õhtuks on tunne nagu iga päev käiks tööl suurel turul. Eriti julmad kohad on vaatamisväärsuste lähedal, kus müüjad on väga agressiivsed. Kuid väga hästi töötab taktika, et asjade eest tuleb pakkuda mingi väga naeruväärne hind, millepeale müüja tavaliselt ära pettub. Niimoodi saab neist väga kiirelt lahti.
Pilte ei saa hetkel üles laadida, kuna minu arvuti otsustab järjekindlalt hotelli tasuta wi-fi võrku mitte ühenduda.
No comments:
Post a Comment