Edasised Tegemised!

Tagasi lend võttis meil päris kaua aega,kuna otsustasime teha päevase peatuse Singapuris ja magada pikali voodis mitte istudes lennukis.
Singapur on väga lahe linn ja igati sobiv peatuspaik siiapoole reisides. Seekord me Singspuris midagi väga põnevat ei teinud, kõndisime niisama linnapeal ringi ja külastasime teele juhtuvaid kauplusi.
Lõpuks istusime lennukile ja lendasimegi Perthi poole. Maandusime umbes kella 9 ajal ja linna tulesid nähes tõdesime mõlemad, et hea soe kodune tunne on iga kord Perthi tagasi tulla!
Järgnev päev, mis oli pühapäev, möödus reisi väsimust välja puhates ja toidupoodi külastades, sest esmaspäev oli TÖÖPÄEV! Ja hakkas täie auruga argipäevane töö elu jälle pihta, reisi peale kulutatud raha oli vaja kuidagi tagasi teenida.
Räägin siis lähemalt ka meie elukorraldusest ja mis me siis täpsemalt teeme.
Elukorraldus on meil natukene keeruline, meie viisa on seotud minu töökohaga ja see tähendab et hetkel käin ma tööl väikeses külakeses nimega Dowerin mis asub 170 km Perthist läänes. Me rendime Perthis Kadiga ka väikest korterit Swan riveri lähedal Maylandsis, mis asub 10 minuti kaugusel Perth cityst. Hoolimata munu tööst otsustasime korterit edasi rentida, sest Kadil ei oleks Dowerinis eriti midagi teha. Iseseisev noor naine, nagu Kadi on, tahaks ta miskit asjalikku tööd teha mitte kohalikus tanklas burgereid vorpida või pubis kohalikkudele maakatele õlut serveerida. Seega nädala sees esmaspäevast reedeni elan ja töötan mina Dowerinis ja Kadi Perthis. Nädalavahetusel sõidan mina linna ja siis teeme koos nädalavahetuse asju, nagu sõprade külastamine, väljas käimine, poodlemine, jne.
Mina otsustasin juba mõni aeg tagasi, et ma sooviks tegeleda mehaanikaga, tundsin ennast sellega tegeledes alati hästi ja mulle meeldivad väljakutsed mis see amet pakub. Firma kus ma töötan tegeleb põllumajandus tehnikaga, peamised tooted mida me müüme ja hooldame on: Case põllumajandus tehnika, JCB Traktorid, Flexi Coil külvikud, Hardi mürgipritsid ja muud väiksemad kohalikud tooted. Minu igapäeva ülesanneteks on töökojas remontida masinaid mis on mulle suunatud. Mind tahetakse koolitada ka Hardi mürgipritside toote spetsialistiks meie filjaalis, hetkel olengi mina ainus isik kes nende hooldusega Dowerinis tegeleb. Lisaks eelnevale tegelen mina ka meie osakonnas täpisviljelus tehnikaga, milleks on traktorite autopilootide ja erinevate kasutajaliideste paigaldamine ja tõrkeotsing. Traktorites kasutatavad autopiloodid töötavad erinevate põhimõtetega alustades mootorist mis väikese rattakesega rooli keerab kuni täis hüdraulilise juhtimiseni. Traktor asetatakse põllule GPS i positsioneerimise abil ja täpsust suurendatakse erinevate võrdluspunktide kasutamisega. Kõige suurem korratav täpsus mida kasutatakse on 2,5 cm, mis tähendab et kui praegu asetada maapeale punkt siis aasta pärast sinna sammasse kohta tagasi mines leiaks me selle punkti üles maksimaalselt 2,5 cm veaga ehk 2,5 cm raadiusega ringi sees. Sedasi juhitakse enamus traktoreid ja kombaine mis farmides kasutatakse.
Kadi töötab hetkel veel Coca-cola tehases ja täidab seal väga erinevaid ülesandeid, milleks on: tootmisliinil pakkimises, kahveltõstuki juht, tühjade pudelite liinile asetaja ja varuosade lao töötaja. Tööst vabal ajal tegeleb Kadi väga kirglikult spordi tegemisega, teda leiab kord spordiklubis kord õues jõeääres jooksmas. Samal ajal üritab Kadi ka endale erialast tööd otsida, aga sellega on olukord natukene raske, sest enamasti soovitakse tööle inimesi kes on Austraalia kodanikud. Seega tundub nagu jookseks kogu aeg vastu seina, aga eks peab jätkama seda tegevust, võibolla saab sellest seinast läbi joosta!

Laisad Blogijad

Oleme tõesti olnud laisad blogijad ja üritan nüüd seega natukene infot siia juurde lisada.
2012.a Augusti kuus käisime siis Eestis pärast 3 aastast Austraalias viibimist! Kodus oli väga tore aga kohutavalt kiire ja stressirohke.
Kogu Eestisse tuleku plaan valmis meil juba aasta alguses kui Mitch ja Nadja teatasid, et nad abielluvad augusti kuus Šhveitsis. See mõte meile mõlemale väga meeldis, sest selleks hetkeks oli meie tulevik väga lahtine, sellel hetkel kehtiv viisa kestis meil samuti augusti kuuni ja selleks hetkeks pidime otsustama mis meist edasi saab. Seega otsustasime edasi pushida ja otsustada juuli kuu alguses mis me siis täpsemalt teeme.
Mait leidis endale uue töökoha veebruaris kus talle ka viisat pakuti. Nagu tavaliselt oli Mait väga skeptiline, aga läks asjaga kaasa, sest kaotada ei olnud meil midagi. Tulemuseks sai olla ainult uus kogemus mis ei jookse mitte kunagi mööda külgi maha. Mait tegi kõik mis temalt paluti ja lõpuks juuli kuus anti meile töö viisa, mis oli meile mõlemale väga suureks lohutuseks, kuna olime oma tuleviku pärast päris mures.

Sellele kõigele järgnes kiire reisi organiseerimine ja lennupiletite ostmine. Šhveitsis oli  meil õnneks kõik juba organiseeritud, ööbisime Nadja vanemate juures kes elavad kahekesi päris suures majas, sest lapsed on kodust juba välja lennanud.

Põnevus oli meil mõlemal väga suur, kolm aastat ei olnud me oma sõpru, sugulasi ja vanemaid näinud ja neid käega katsuda saanud!

Meie teekond läks läbi Singapuri ja Dubai Zurich 'sse. Zurichis istusime rongi peale sõitsime umbes kaks tundi Unterlakenisse mis on Nadja kodulinn. Nadja ja Mitchell olid meil rongijaamas vastas ja juhatasid meid koju. 

Paar esimest päeva vaatasime niisama linnapeal ringi ja nautisime mägesid ja vaateid. Samal ajal oli ka Šveitsi rahvus püha ja linn oli täis veidraid tegelasi ja huvitavaid üritusi.

Mitchelli ja Nadja pulmad olid väga tagasihoidlikud ja armsad, nii sai pruutpaar  ise ka  üritust nautida.

Edasi jätkus meie reis Eestisse lendamisega, olime mõlemad Kadiga väga elevil, sest kodu ja tuttavad olid juba väga lähedal.

Tallinnasse maandus lennuk umbes kell 12 öösel, astusime lennujaamast välja et vaadata kas midagi on ka muutunud? Meie üllatuseks oli keset parklat vene rahvusest noormees kes oma autos istuvale sõbrale roppusi karjus, olime tõesti kodus! Teet tuli meile lennujaama vastu ja andis meile vanemate auto millega kohe Tartu poole teele asusime. Tegime veel kiire peatuse Statoili tanklas et osta turgutav kohv ja vorsti saiake. Letitaga olev normees vaatas mind nagu tulnukat, kui leti juurde astusin ja küsisin kas ma saaksin kaks kohvi?poiss osutas sõrmega poe nurga poole "kohv on seal!" Edasi läksid asjad veel huvitavamaks sest küsisin poisi käest "mis kastmeid teil saiakese peale panemiseks on?" Müüja vaatas mind sellise pilguga et "kamoon see on ju kabanossi sai, kõik teavad ju mis kastmeid me kasutame!" Meil oli vähemalt pooleks tunniks tuju hea ja nalja nabani. 

Tuju rikkusid päris kiiresti lõpmatud teeremondid ja teeääres olevad kiiruskaamerad. Koju jõudsime umbes pool 4 öösel ja selleks ajaks olime juba päris väsinud. Vanemad olid meie saabumisest nii rõõmsad et nad ei tahtnud meid isegi mitte magama lasta.

Järgnevad päevad möödusid Maidul hambaarsti külastades, Kadil aga vaadati korra suhu ja küsiti kas ta hambaniiti kasutab. Seega Kadil oli vaba aeg linnapeal ringi vaatamiseks ja oma vanavanemate külastamiseks.

Aeg lendas sõpru ja sugulasi külastades väga kiiresti. Millegipärast ei osanud me ette kujutada et kõik meid hirmsasti näha tahavad, arvasime et oleme kodu külastamisega nii pika vahe sisse jätnud et keegi ei mäletagi meid enam ja kõik on kindlasti oma tegemistega ametis! Ilmselt kõige rohkem stressi tekitaski ajaolu, et me ei jõudnud kõikide inimestega kohtuda! Kadil jäid kõik lapsepõlve sõbrad nägemata ja ta oli sellepärast päris kurb.

Kokkuvõtteks ei olnud seekordne külastus üldsegi mitte nii kurb. Väga tore oli näha et kõigil läheb väga hästi, kellel vudis pisipere kodus ringi, kes alles ootas uue ilmakodaniku sündi ja kelle lapsed olid juba suureks kasvanud.

Mulle avaldas ka sügavat muljet asjaolu, et muutunud oli Eestlaste mõttemaailm. Majanduslik olukord on pannud inimesed kahe jalaga maapeale. Ennem mõeldakse asjade vajadusele kui tegutsetakse. Olulise kohapeal on ka perekond, arusaadavalt, sest lapse saamine aitab väga paljusid ka majanduslikust küljest. Austraalia ei paku noortele peredele selliseid häid hüvesid nagu Eesti riik seda teeb. Siin  saavad vanemad lapse sünni puhul ühekordse toetuse ja edasi peavad nad ise hakkama saama.

Järgmises sisekandes räägin mis meil vahepeal juhtunud on!

Kallid meie blogi jälgijad!
Nüüdseks oleme me vastu võtnud kindla otsuse pikemaks ajaks Austraaliasse elama jääda!
Sellega seoses tuleme mõlemad augusti kuu alguses Eestisse külla!

Nägemiseni!

Viimasest postitusest alates pole meil midagi märkimisväärset juhtunud...no ......tegelikult mul oli küll sünnipäev aga see määdus väga vaikselt ja rahulikult. Põhjuseks, et ma jäin 4 päeva enne oma sünnipäeva haigeks. Tähtäeva päeval olin küll juba tervem ja nina ei tilkunud ning hääl oli ka enamvähem tagasi tulnud....kuid siiski...polnud sellist tuju, et teeks midagi suurt. Tegime lihtsalt kodus vaikse istumise majarahvaga- suupisted, kook ja shampus. Kingitusi sain aga kuhjaga- kreemid, sallid, kinkekaardid, lennutunni. Viimane asi on eriti huvitav:D See tähendab, et mulle õpetatakse kuidas lennukiga sõita...nii äge!!! Pole veel julgust kokku võtnud ja aega kinni pannud aga eks selle peab ka lähiajal ära tegema enne kui ilmad päris vihmaseks ja koledaks lähevad.

Viimasel ajal ongi meil suhteliselt sügisilmad- sajab oodatust rohem vihma ja kraadid päeval 20 ringi ning öösel juba 9 kanti. Hommikul kella 6 tööle minnes on ikka päris külm....autos tuleb juba soojendus tööle panna ning paks kampsun selga tõmmata :) Imelik, et ise põhjamaa inimene aga nii see juba on.

Tegelikult eile oli meil huvitav päev.Käisime vaatamas V8 Supercars'e. See on autovõidusõit ringarjal. See on nagu Formula 1 aga ainult et autodega ja toimumise kohaks Austraalia, ning väljaspool olevateks kohtadeks on Uus-Meremaa ja Abu Dhabi.:D Võistlused toimuvad igas osariigis ja see on siin väga populaarne autospordiala. Kaasaelajaid on tavaliselt kuskil 240 tuhande ringi ning autode läbisõidetud maa 100km või 200km. Erandiks on Phillip Island, kus on vaja läbi sõita 500km. Sõit koosneb siis soojendusest, nn harjutamisest, kvalifikatsiooni sõidud ning lõpuks võistlus. Meiega kaasas oli Maidu töökaaslane, kes oli suur fänn ning ta teadis kõike autodest, meeskondadest ja sõitjatest. Näiteks Holden ja Ford on jätkuvalt rivaalid ning V8 autod võivad välja võtta kuni 390 km/h, 0-100km/h on ajaks 3.8 sekundit :D Kui V8 autod ei sõitnud, siis oli kord supermotode käes ning uted. Päev möödus kiirelt ning vaheldurikkalt. 

Skydiving (langevarjuhüpe)

Mõni aeg tagasi käisime Maiduga langevarjuhüpet tegemas. See oli väga äge!!!! Kuidas me siis otsustasime seda ekstreemsporti proovida? No....see oli ikka päris pikk protsess. Kõik algas sellest, et aasta tagasi ühed meie sõbrad läksid üles põhja, Jurjen Bay nimelisse kohta (200 km Perthist) seda hüpet tegema. Mina tahtsin ka minna ja rääkisin Maidule, et läheme aga tema ei olnud nii vaimustuses kui mina. Minu entusiasmi peale vaatas ta kahtlustava pilguga ja küsis: "Päriselt tahad minna?? Oled sa ikka kindel??" Mina vastu, et loomulikult.....kui võimalus on siis tuleb seda kasutada :D Kahjuks aga sel korral jäime me reest maha, sest mul oli sel ajal kool ning polnud võimalik sellist reisi ette võtta. Sellest hoolimata oli aga see idee endiselt mõttes ja pandud nimekirja, kus tegevused/asjad, mida peab kindlasti elu jooksul ära tegema/proovima. Seltskonnaga suheldes tuli ikka juttu, et kes oleks huvitatud ning siis tuligi pakkumine internetis. Mille peale ühed sõbrad (Andres ja Kaisa) hakkasid reklaamima, et nüüd on minek ja kõik. Võtsime ka siis Maiduga julguse kokku ja ostsime piletid ära. Pealegi see koht oli ainult 100 km Perthist. Nüüd oli vaja ainult aeg kinni panna ja põhimõtteliselt olimegi juba hüppamas.
Päev enne hüppamist oli erutus sees päris suur ja ma arvan, et ega unigi sel öösel väga sügav polnud. Hommikul kell 9 kohal ja võis alata video treening. See tähendab et meid koguti kokku ja vaatasime videot, mida tegema peab- kuidas käed, kuidas jalad, mis tähendavad koputused õlale jne jne. Järgmine samm oli paberite tätmine, kus põhimõtteliselt kirjutasid alla lepingule, et kui midagi juhtub, siis firma ei vastuta mitte millegi eest. Selline tavaline asi. Peale seda ei olnudki midagi muud kui oodata oma järge. Tund aega hiljem panime tunked jalga ja turvatraksid selga. Instruktor, kellega koos hüppasid, riputas su üles ja mängisime läbi tegevused, mida pidin tegema vastavatele märkidele, mida meile eelnevalt oli näidatud/räägitud. Kuivtreening edukalt läbitud, pidi sammud seadma lennuki suunas. Lennuk oli selline väike, ilma istmeteta ja uks mille kaudu sisse-välja käisime tundus suht ebakindel. Lennukisse maha istudes ja instruktori külge kinnitatud.....oli aeg lendu tõusta. Lennukis istudes olin ma rahulik ja ei olnud isegi veel adrenaliini tõusmise märke. 15 hiljem, kui nägin põlemas punaseid tulukesi ja minu onu hakkas rihmu pingutama ning andis prillid, mille ette pidin panema.......siis tundsin, et süda lööb mitu korda kiiremini ja kõhus läks õõnsasks. Samas saabus ka selgus, et ega enam pole midagi teha......tuleb hüpata. :D Mina olin esimene, kes hüppas....või noh....õigem oleks öelda välja lükati. Kui lennukist väljas, siis kõik toimus nii kiirelt, et ei saanud maad ega mütsi aru, mis toimub. Keerlesid, tegid kukkerpalle ja õhusurve kogu kehale oli meeletu!!! Kui lõpuks saime ennast ära stabiliseerida, siis tuli nautida 60 sekundit vaba langemist, enne kui langevari lahti tehti. See 60 sekundit tundus ikka meeletult pikk aeg! Lõpuks tegime langevarju lahti ning ülejäänud 5-6 minutit me rahulikult liuglesime maa poole. See on hetk, kus võid võtta prillid ära ja rahulikult nn istuda oma turvarakmetes ning nautida vaadet. Instruktor andis võimaluse ka minul juhtida langevarju. Päris lahe oli!!! Maa peale jõudes olid jalad ikka päris pehmed ja tundus nagu kõnniks Kuul. Mul oli vaimustus nii suur, et ma oleks läinud kohe uuesti hüppama. Isegi Mait, kes oli enne hüpet suht ebalev, arvast, et kindlasti on vaja uuesti minna.
Peale hüppamist oli meil muljetamist kui palju ja tegime plaani, et millal jälle minna. Kahjuks pole siiani meil tekkinud sellist head võimalust selle kordamiseks. Aga no loodame, et see varsti tuleb, sest ma kardan, et muidu mu vaimustus läheb üle ja julgus võib hakata alt vedama. Kokkuvõtvalt võin õelda, et see oli väga lahe kogemus ning kui kellegil tekib võimalus seda teha, siis kindlasti ära proovida.

Üle mitme aasta olid meil väga toredad Jõudlud. Seekord veetsime pühad koos ühe osa perekonnaga: Teedu ja Veronikaga. Otsustasime linnast eemalduda ja sõita natukene põhja poole Lancelini. Lancelin on valgete lõputute liivarandadega väike kaluriküla ookeani ääres. Tänapäeval on see linna lähedal olev surfarite ja niisama turistide peatuspaik. Linnakest ümbritsevad Ida-küljest liiva luited kus Perthi auto-moto huvilised end välja elamas käivad. Liiva luidete alasse sisenedes ei ole seal mingisuguseid kiirus ega ka liiklus piirangud. Mootoratastel noored tevad luidetes peadpööritavaid hüppeid  ja trikke. Autodel huvilised käivad oma neljarattaveolisi sõpru katsetamas, kuhu liiva sisse kinni saaks jääda ja kui palju inimesi või autosid selle kättesaamiseks vaja läheb.
Meie aga nautisime niisama, käisime mitu päeva järjest rannas ja põlesime kõik ära, välja arvatud Veronika kes ennast kogu aeg ohtrasti päikesekreemiga määris. Jõulupühadel tegime endale verivorsti, hapukapsast ja kartulit mis kõik olid väga maitsvad. Teet andis mulle ka esimese õppetunni kitesurfis. See on siis selline sport kus suured mehed lähevad suurte lohedega randa, lasevad selle tuulega üles ja üritavad lohe abiga lauaga veepeal liuelda. Alguses venitas lohe mind mööda randa nagu kaltsu edasi tagasi. Lõpuks sain ka korra lauale ja tegin umbes saja meetrise sõidu kuni dokki panin. Igatahes möödunud jõulud olid meil väga toredad võrreldes eelnevate aastatega.
Aastavahetusel olime perthis, sest kellegil ei olnud tahtmist linnast eemale sõita. Kuna Perthi linn aastavahetuse ilutulestikule väga rõhku ei pane otsustasime uue aasta vastu võtta ööklubis. Enne linna minekut tegime meie juures sõpradega mõned rummi kokteilid, põhjuseks lihtne mugavus, nimelt meie elame kesklinnast vaid 10 minuti taksosõidu kaugusel. Klubis tuli uus aasta lihtsalt kümnest üheni numbreid maha lugedes ja siis kõigile Head uut aastat soovides. Pärast pidu uitasime üle tunni aja mööda linna ringi üritades taksot saada, kuna siin linnas on kogu takso majandus väga naeruväärne. Öösel takso saamine on alati väga keerumine sest taksojuhid lihtsalt ei suvatse sind peale võtma kui nad sinu sihtkohast tagasi sõitu ei saa. Tänavapealt taksot ei olnud võimalik saada, sest aasta vahetuse puhul pidi takso saamiseks seisma ilusasti taksopeatuse järjekorras. Ühelpool tänavat sai taksot kuni neljale inimesele ja üle tänava sai taksot 5 kuni 9 le inimesele. Alguses seisime Kadi, Teedu ja Veronikaga vapralt pikas järjekorras nelja kohalist taksot oodates. Kuna järjekord liikus üli aeglaselt otsustasime minna taksobusside järjekorda. Seisime seal umbes 10 minutit ja oligi kord meie käes bussi hüpata, turvamees veel päris, et kus on meie viies liige? osutasime tema seljataha ja ronisime kiiresti taksosse, ja ütlesime juhile, et kõik on peal hakkame minema. Olime kõik ülirõõmsad, et lõpuks koju saime. Kõik ülejäänud sõbrad tulid ka meie juurde ja Eestlaste kombel jorutasime hommikuni. Järgmisel päeval oli naabritädi küll meie peale natukene pahane, aga see oli ju uusaasta öö!

Vabandame kõikide kallite Blogi jälgijate ees, et postitusele selline pikk paus on tekkinud!

Võite rahulikult selles mind, Maitu, süüdistada sest viimati jäi meil Kadiga selline kokkulepe, et mina pidin järgmise postituse tegema!

Lõpuks pärast kuute kuud juhtus nii et Mait istuski arvuti taha ja hakkas pajatama, mis siis vahepeal toimunud on!

Ma käisin eelmise aasta augusti kuu algusest alates tööl ühes farmis mis asus linnast 130 km kaugusel. Tegin seal oma lubatud tunnid tööd ja aitasin ülemusel tema enda asju teha. Tegemist on New Norcia külakesega mis asutati 19. sajandil Hispaaniast siia elama asunud Munkade poolt. Küla kõige tähtsam ehitis on loomulikult munga klooster ja koolimaja. Mungad asusid siin kohalikkudele aborigeenidele koolitarkusi õpetama. Olles sel ajal lähimast asustusest piisavalt kaugel pidid nad kõik ise tegema: loomi kasvatama, vilja kasvatama, veini tegema jne. Farmi osa on säilinud tänapäevani ja põhi tegevuseks on vilja kasvatamine ja lammaste karjatamine. Farmi all on 5000 hektarit maad millest haritakse iga aasta umbes 3000 hektarit, ülejäänud on kas söödis ja lammastele jalutamiseks. Minu tegevusalaks oli siis kõik võimalik mis farmis vaja teha on, alustades aia remondist kuni masinate opereerimise ja nende hooldamiseni!

Farmis olles sain tegeleda ka Austraalia juhilubade tegemisega. Tahtsin endale ammu teha veoauto juhilube ja juhuslikult oli mul võimalik kasutada farmi veoautot, et oma oskusi lihvida. Juhiloa kategooria, mis ma teha soovisin oli piiramatu massi ja sildade arvuga veoauto mis ei või üle 9 tonnist treilerit vedada. Sellistel veoautodel on võimalik kasutada kolme erinevat tüüpi käiguvahetussüsteemi : automaat, sünkroniseeritud ja sünkroniseerimata otsehambumisega käigukast. Esimesega eksamit tehes saab sõita ainult automaat kastiga sõidukiga ja viimase variandiga eksamit tehes saab sõita kõikide võimalike variantidega. Sellist sünkroniseerimata otsehambumisega käigukasti nimetatakse siin "Road Ranger", millel võib olla 8 kuni 16 edaspidi käiku. Käike tuleb eksamil vahetada topelt siduriga, mis tähendab et ühe korra sidurit vajutades võtad käigu välja ja teist korda vajutades paned järgmise sisse. Jube lihtne niiviisi seletades, aga tegutsema asudes lähevad käed ja jalad konflikti ajuga ja veoautoga sõitmisest tuleb suhteliselt vähe välja. Kui te nüüd arvate, et kuidas ei saa käike sisse ühe siduri vajutusega, siis tõesti need käigud sisse ei lähe. Ainukene variant kuidas sellise käigukastiga veel käike vahetada saab on üldse ilma sidurita! Seega pärast mõneaegset harjutamist sõitsin veoautoga autoregistrisse ja tegin eksami ära ja sain omale Austraalia juhiload.

Järjejutt jätkub homme....