Mõni aeg tagasi käisime Maiduga langevarjuhüpet tegemas. See oli väga äge!!!! Kuidas me siis otsustasime seda ekstreemsporti proovida? No....see oli ikka päris pikk protsess. Kõik algas sellest, et aasta tagasi ühed meie sõbrad läksid üles põhja, Jurjen Bay nimelisse kohta (200 km Perthist) seda hüpet tegema. Mina tahtsin ka minna ja rääkisin Maidule, et läheme aga tema ei olnud nii vaimustuses kui mina. Minu entusiasmi peale vaatas ta kahtlustava pilguga ja küsis: "Päriselt tahad minna?? Oled sa ikka kindel??" Mina vastu, et loomulikult.....kui võimalus on siis tuleb seda kasutada :D Kahjuks aga sel korral jäime me reest maha, sest mul oli sel ajal kool ning polnud võimalik sellist reisi ette võtta. Sellest hoolimata oli aga see idee endiselt mõttes ja pandud nimekirja, kus tegevused/asjad, mida peab kindlasti elu jooksul ära tegema/proovima. Seltskonnaga suheldes tuli ikka juttu, et kes oleks huvitatud ning siis tuligi pakkumine internetis. Mille peale ühed sõbrad (Andres ja Kaisa) hakkasid reklaamima, et nüüd on minek ja kõik. Võtsime ka siis Maiduga julguse kokku ja ostsime piletid ära. Pealegi see koht oli ainult 100 km Perthist. Nüüd oli vaja ainult aeg kinni panna ja põhimõtteliselt olimegi juba hüppamas.
Päev enne hüppamist oli erutus sees päris suur ja ma arvan, et ega unigi sel öösel väga sügav polnud. Hommikul kell 9 kohal ja võis alata video treening. See tähendab et meid koguti kokku ja vaatasime videot, mida tegema peab- kuidas käed, kuidas jalad, mis tähendavad koputused õlale jne jne. Järgmine samm oli paberite tätmine, kus põhimõtteliselt kirjutasid alla lepingule, et kui midagi juhtub, siis firma ei vastuta mitte millegi eest. Selline tavaline asi. Peale seda ei olnudki midagi muud kui oodata oma järge. Tund aega hiljem panime tunked jalga ja turvatraksid selga. Instruktor, kellega koos hüppasid, riputas su üles ja mängisime läbi tegevused, mida pidin tegema vastavatele märkidele, mida meile eelnevalt oli näidatud/räägitud. Kuivtreening edukalt läbitud, pidi sammud seadma lennuki suunas. Lennuk oli selline väike, ilma istmeteta ja uks mille kaudu sisse-välja käisime tundus suht ebakindel. Lennukisse maha istudes ja instruktori külge kinnitatud.....oli aeg lendu tõusta. Lennukis istudes olin ma rahulik ja ei olnud isegi veel adrenaliini tõusmise märke. 15 hiljem, kui nägin põlemas punaseid tulukesi ja minu onu hakkas rihmu pingutama ning andis prillid, mille ette pidin panema.......siis tundsin, et süda lööb mitu korda kiiremini ja kõhus läks õõnsasks. Samas saabus ka selgus, et ega enam pole midagi teha......tuleb hüpata. :D Mina olin esimene, kes hüppas....või noh....õigem oleks öelda välja lükati. Kui lennukist väljas, siis kõik toimus nii kiirelt, et ei saanud maad ega mütsi aru, mis toimub. Keerlesid, tegid kukkerpalle ja õhusurve kogu kehale oli meeletu!!! Kui lõpuks saime ennast ära stabiliseerida, siis tuli nautida 60 sekundit vaba langemist, enne kui langevari lahti tehti. See 60 sekundit tundus ikka meeletult pikk aeg! Lõpuks tegime langevarju lahti ning ülejäänud 5-6 minutit me rahulikult liuglesime maa poole. See on hetk, kus võid võtta prillid ära ja rahulikult nn istuda oma turvarakmetes ning nautida vaadet. Instruktor andis võimaluse ka minul juhtida langevarju. Päris lahe oli!!! Maa peale jõudes olid jalad ikka päris pehmed ja tundus nagu kõnniks Kuul. Mul oli vaimustus nii suur, et ma oleks läinud kohe uuesti hüppama. Isegi Mait, kes oli enne hüpet suht ebalev, arvast, et kindlasti on vaja uuesti minna.
Peale hüppamist oli meil muljetamist kui palju ja tegime plaani, et millal jälle minna. Kahjuks pole siiani meil tekkinud sellist head võimalust selle kordamiseks. Aga no loodame, et see varsti tuleb, sest ma kardan, et muidu mu vaimustus läheb üle ja julgus võib hakata alt vedama. Kokkuvõtvalt võin õelda, et see oli väga lahe kogemus ning kui kellegil tekib võimalus seda teha, siis kindlasti ära proovida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment