Kolmapäeva hommikul vara maandusime Kuala Lumpuri lennujaamas. Lennujaam tundus vägagi suur ja väga kaua tuli kõndida, et sealt välja saada. Esimene mulje oli täitsa normaalne. Tänaval on liikumas väga erinevate kultuuride esindajaid. Kuna Malaisias on 60% elanikkonnast moslemid, siis on ka väga paljud riietatud vastavalt. Naised käivad ringi rätid peas, pikad rüüd seljas, mõned üleni kaetud, paistavad vaid silmad.
Kliima on siin minu jaoks täiesti talumatu, õues on tunne nagu oleks päikesepaistelise ilmaga kasvuhoones. Nii kui siseruumist õue astud, tõmbab kohe õhukese vee kihi naha peale. Kadi käib ringi kriips kõrvuni, nii hea pidi õues olema. Kaubanduskeskustes hakkab tal jahe.
Jõudsime KL'i nii vara, et otsustasime asjad hotelli maha panna ja kõndima minna. Võtsime suvalise sihi ette ja hakkasime astuma. Jõudsime vaid sõidutee ületada, ennnäe, väike ostukeskus! Astusime sisse, et väljapanekuga tutvuda. Mingi hetk aga avastasime, et ostukeskuses on 4 korrust.
Läbinud esimese keskuse astusime taas tänavale jalutama, pärast 5 minutit unistasin mina juba järgmisest keskusest, kus oleks mõnus jahe jalutada. Mina silmasin foto tarvikute poodi, kuhu kohe sisse põikasime. Maast laeni igasuguseid vidinaid, mul läks kohe silme eest kirjuks. Õhku ahmides vaatasin ringi, kuni müüja mind konksu otsa haaras. Uuris, mis mind huvitab. Mõtlesin talle raske ülesande anda: "Ma sooviksin oma fotoaparaadile välku!". Tädi pürstis riiulite vahele, 10 sekundi pärast oli ta tagasi välk käes. Vaatasin siis imestunult ringi ja küsisin: "Palju maksab?" Tädi lajatas sellise hinna, et mul läks vasaku jala põlv kohe nõrgaks. Selgitasin siis, et hind on väga soodne, kuid kohe ma küll seda ei osta, millepeale tädi lasi hinna veel madalamaks. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas ma oma uue välguga igasuguseid asju pildistan. Siis aga tõi mind miski maapeale tagasi. Ütlesime tädile tsau ja astusime omaarust uksest välja, kuid meie ees avanes 5 korruseline ostukeskus, kus kaubeldi kõige võimaliku kraamiga. Terve Sepa turg on selle kaubamaja üks müügiputka. Kaubavalik oli üüratu: riided, tehnika, kellad, telefonid, klõbinad, mis iganes hing ihkab. Nad on siin isegi Nokia telefonid järgi vehkinud, kuid nende omad näitavad ka lisaks kõigele muule televiisorit! Kõndisime ringi nagu korralikud turistid silmad vilasid peas, kõik ostaks kohe ära. Lõpuks väsisime nii ära, et roomasime tagasi hotelli ja läksime juba kell 9 magama.
Järgneval päeval läksime city centerisse elu vaatama. Sõitsime isegi monorail rongiga, mis oli minu jaoks pettumus, sest see oli tavaline ratastel rong, mis sõidab ühel laial rööpal. Mina arvasin, et tegu on high tech magnetpadjal sõitva rongiga. Kesklinnas tutvusime Petronas twin towersitega nii väljastpoolt, kui ka seestpoolt. Nimelt peitub seal järjekordne üüratult suur kaubanduskeskus. Hiljem kõndisime niisama pargis ja uitasime tänavatel. Tänavapilt on totaalselt teine võrreldes Baliga. Siin ei jõlgu kohalikud elanikud keset päeva tänavatel, kõik teevad hoolsasti tööd. Balil aga siiberdasid just kohalikud tänavatel edasi tagasi, sest turistid olid kõik rannas.
Järgnevatel päevadel jalutasime enamasti niisama ringi, käisime china town'is, mis oli põhimõtteliselt üks suur kaubanduse tänav, kus müüdi kõike feik brände, mida hing ihkab.
Üldiselt on Kuala Lumpuris tore, inimesed on sõbralikud, võibolla tunduvad natukene vähem sõbralikud just moslemid, kes valgeid inimesi silma nurgast kõõritavad. Teenindajad ei väljendata kohati isegi mitte elementaarseid viisakusi. Neile, kes siia maale reisima tahavad tulla, ärge võtke mitte midagi kaasa, siin on kõik jube odav. Malaisiast tuleb osta kaks suurt kohvrit ja need igasugust kraami täis toppida. Siin on isegi spetsiaalsed Shopping Carnival 'id, kus iga kaubamaja kett üritab teist oma soodustustega üle lüüa.
Aasia külastusega avastasin ma endas ühe järgneva pahupoole. Minus on peidus krooniline ostleja! Kõik mis odav, tuleb kohe ära osta. Õnneks suutis Kadi mind kohati ohjeldada ja uut kohvrit meie ostma ei peagi. :D hahaa
Homme on meil viimane päev siin keskonnas, mis on minu jaoks nii vaimselt kui ka füüsilisiselt raske. :P Siis tagasi tsivilisatsiooni, Austraaliasse :D
Kliima on siin minu jaoks täiesti talumatu, õues on tunne nagu oleks päikesepaistelise ilmaga kasvuhoones. Nii kui siseruumist õue astud, tõmbab kohe õhukese vee kihi naha peale. Kadi käib ringi kriips kõrvuni, nii hea pidi õues olema. Kaubanduskeskustes hakkab tal jahe.
Jõudsime KL'i nii vara, et otsustasime asjad hotelli maha panna ja kõndima minna. Võtsime suvalise sihi ette ja hakkasime astuma. Jõudsime vaid sõidutee ületada, ennnäe, väike ostukeskus! Astusime sisse, et väljapanekuga tutvuda. Mingi hetk aga avastasime, et ostukeskuses on 4 korrust.
Läbinud esimese keskuse astusime taas tänavale jalutama, pärast 5 minutit unistasin mina juba järgmisest keskusest, kus oleks mõnus jahe jalutada. Mina silmasin foto tarvikute poodi, kuhu kohe sisse põikasime. Maast laeni igasuguseid vidinaid, mul läks kohe silme eest kirjuks. Õhku ahmides vaatasin ringi, kuni müüja mind konksu otsa haaras. Uuris, mis mind huvitab. Mõtlesin talle raske ülesande anda: "Ma sooviksin oma fotoaparaadile välku!". Tädi pürstis riiulite vahele, 10 sekundi pärast oli ta tagasi välk käes. Vaatasin siis imestunult ringi ja küsisin: "Palju maksab?" Tädi lajatas sellise hinna, et mul läks vasaku jala põlv kohe nõrgaks. Selgitasin siis, et hind on väga soodne, kuid kohe ma küll seda ei osta, millepeale tädi lasi hinna veel madalamaks. Ma nägin juba vaimusilmas, kuidas ma oma uue välguga igasuguseid asju pildistan. Siis aga tõi mind miski maapeale tagasi. Ütlesime tädile tsau ja astusime omaarust uksest välja, kuid meie ees avanes 5 korruseline ostukeskus, kus kaubeldi kõige võimaliku kraamiga. Terve Sepa turg on selle kaubamaja üks müügiputka. Kaubavalik oli üüratu: riided, tehnika, kellad, telefonid, klõbinad, mis iganes hing ihkab. Nad on siin isegi Nokia telefonid järgi vehkinud, kuid nende omad näitavad ka lisaks kõigele muule televiisorit! Kõndisime ringi nagu korralikud turistid silmad vilasid peas, kõik ostaks kohe ära. Lõpuks väsisime nii ära, et roomasime tagasi hotelli ja läksime juba kell 9 magama.
Järgneval päeval läksime city centerisse elu vaatama. Sõitsime isegi monorail rongiga, mis oli minu jaoks pettumus, sest see oli tavaline ratastel rong, mis sõidab ühel laial rööpal. Mina arvasin, et tegu on high tech magnetpadjal sõitva rongiga. Kesklinnas tutvusime Petronas twin towersitega nii väljastpoolt, kui ka seestpoolt. Nimelt peitub seal järjekordne üüratult suur kaubanduskeskus. Hiljem kõndisime niisama pargis ja uitasime tänavatel. Tänavapilt on totaalselt teine võrreldes Baliga. Siin ei jõlgu kohalikud elanikud keset päeva tänavatel, kõik teevad hoolsasti tööd. Balil aga siiberdasid just kohalikud tänavatel edasi tagasi, sest turistid olid kõik rannas.
Järgnevatel päevadel jalutasime enamasti niisama ringi, käisime china town'is, mis oli põhimõtteliselt üks suur kaubanduse tänav, kus müüdi kõike feik brände, mida hing ihkab.
Üldiselt on Kuala Lumpuris tore, inimesed on sõbralikud, võibolla tunduvad natukene vähem sõbralikud just moslemid, kes valgeid inimesi silma nurgast kõõritavad. Teenindajad ei väljendata kohati isegi mitte elementaarseid viisakusi. Neile, kes siia maale reisima tahavad tulla, ärge võtke mitte midagi kaasa, siin on kõik jube odav. Malaisiast tuleb osta kaks suurt kohvrit ja need igasugust kraami täis toppida. Siin on isegi spetsiaalsed Shopping Carnival 'id, kus iga kaubamaja kett üritab teist oma soodustustega üle lüüa.
Aasia külastusega avastasin ma endas ühe järgneva pahupoole. Minus on peidus krooniline ostleja! Kõik mis odav, tuleb kohe ära osta. Õnneks suutis Kadi mind kohati ohjeldada ja uut kohvrit meie ostma ei peagi. :D hahaa
Homme on meil viimane päev siin keskonnas, mis on minu jaoks nii vaimselt kui ka füüsilisiselt raske. :P Siis tagasi tsivilisatsiooni, Austraaliasse :D
No comments:
Post a Comment