Niisiis....maikuu viimasel päeval saime Parmelia harvestiga ühelepoole ning järgmine päev korjasime oma kümme asja kokku, et liikuda edasi sama kompanii teise istandusse. Enne lõunasse sõitu aga otsustasime paari teise eestlasega (Jaanika ja Marek), et vaja patareisi laadida ning panime põhja poole jugama. Sihtkohaks Shark Bay. Perthist sinna jõudmiseks pidime läbima umbes 1000 km ja aega oli meil 3 päeva, et Perthi tagasi jõuda. Päris kiire, või mis?? Aga me saime hakkama :D Teekond viis meid läbi Kalbaarri rahvuspargi, kus jõudsime imetleda iidseid jõeorgusid. Õigemini jõgi on üks ja seesama Murchison River, vaatamise kohad aga erinevad. Jokutasime erinevate vaateplatvormidel nii kaua et Shark Bay -se jõudsime pimedas. Neile kes imestavad ja Lääne-Austraalia eluga kursis ei ole, siis pärast päikese loojangut muutuvad tänavad tühjaks ja koduses lastakse tuled ka ära. Seega öömaja leidmisega oli meil väike mure, kuna kõik kohad olid juba suletud. Suutsime öömaja sebida kohalikust ainsana lahti olevast restoranist, millest ka allpool juttu tuleb.
Kuigi ühe terve päeva oleks võinud pühendada ainult sihtkohale. Koht oli väga ilus ja inimesed olid sõbralikud ning jutukad. Maidule tehti üks hommik kohvi algusest lõpuni valmis- segati paras kogus suhkur ning piim sisse ja anti meile neljale veel tasuta kooke ja pirukaid pealekauba :D Hommikul kohe tuju hea ning kõigil „moosivarga” näod peas :P Hästi muljet avaldav oli Shark Bay suurimas linnakeses Denham’is olev restoran, mis oli ehitatud merekarpidest. Restoran oli väike aga selle eest väga hubane ning toit oli lihtsalt suurepärane. Meil oli seal üks naljakas seik. Teenindaja küsis, mida juua soovime ning vabandas, et ei saa meile napsu tuua, sest kell juba 9 õhtul. Vastasime et ei ole midagi, et joome vett. Mait aga uuris, mida joogikaart veel sisaldab. Lõpuks teenindaja pakkus välja, et võib tuua ühe joogi. Mait kohe uurima, mis jook see siis oleks, kuid teenindaja keeldus seda nimetamast ning tõi Maidule ühe drink’i, milleks oli õlu :P Itsitasime kõik neljakesi, et napsu müüa ei või aga õlut küll.....see pidavat olema lihtsalt drink nagu mahl või coca-cola :D
Nägime ka maailma kuulsaid delfiine, nagu iga turist kes Shark Bay'd ja Monkey Mia -t külastab. Kuni 13 ärahellitatud delfiini käivad igal hommikul Monkey Mia rannal kus neid lahkelt toiduga kostitatakse. Turistidele on sellest tehtud enneolematu vaatemäng ja mõnel õnnelikul lubatakse ka oma käega delfiinile kala ulatada. Kõige selle värgi eest küsitakse muidugi raha.
Juunikuu kolmanda päeva õhtul kell 11 olime Perthis tagasi. Järgmine päev viisime Mareki lennuki peale, mis viis ta koju Eestisse ning Jaanika jätsime Perthi, sest ka tema lendas nädala pärast tagasi kodumaale. Meie aga läksime shopingu tuurile, et osta sooje riideid ees seisvaks tööks, mis pidi algama juba paari päeva pärast.
Kuigi ühe terve päeva oleks võinud pühendada ainult sihtkohale. Koht oli väga ilus ja inimesed olid sõbralikud ning jutukad. Maidule tehti üks hommik kohvi algusest lõpuni valmis- segati paras kogus suhkur ning piim sisse ja anti meile neljale veel tasuta kooke ja pirukaid pealekauba :D Hommikul kohe tuju hea ning kõigil „moosivarga” näod peas :P Hästi muljet avaldav oli Shark Bay suurimas linnakeses Denham’is olev restoran, mis oli ehitatud merekarpidest. Restoran oli väike aga selle eest väga hubane ning toit oli lihtsalt suurepärane. Meil oli seal üks naljakas seik. Teenindaja küsis, mida juua soovime ning vabandas, et ei saa meile napsu tuua, sest kell juba 9 õhtul. Vastasime et ei ole midagi, et joome vett. Mait aga uuris, mida joogikaart veel sisaldab. Lõpuks teenindaja pakkus välja, et võib tuua ühe joogi. Mait kohe uurima, mis jook see siis oleks, kuid teenindaja keeldus seda nimetamast ning tõi Maidule ühe drink’i, milleks oli õlu :P Itsitasime kõik neljakesi, et napsu müüa ei või aga õlut küll.....see pidavat olema lihtsalt drink nagu mahl või coca-cola :D
Nägime ka maailma kuulsaid delfiine, nagu iga turist kes Shark Bay'd ja Monkey Mia -t külastab. Kuni 13 ärahellitatud delfiini käivad igal hommikul Monkey Mia rannal kus neid lahkelt toiduga kostitatakse. Turistidele on sellest tehtud enneolematu vaatemäng ja mõnel õnnelikul lubatakse ka oma käega delfiinile kala ulatada. Kõige selle värgi eest küsitakse muidugi raha.
Juunikuu kolmanda päeva õhtul kell 11 olime Perthis tagasi. Järgmine päev viisime Mareki lennuki peale, mis viis ta koju Eestisse ning Jaanika jätsime Perthi, sest ka tema lendas nädala pärast tagasi kodumaale. Meie aga läksime shopingu tuurile, et osta sooje riideid ees seisvaks tööks, mis pidi algama juba paari päeva pärast.
No comments:
Post a Comment